Helliku lugu
Päris palju aastaid tagasi polnud Tartu linn veel nii suur nagu praegu. Siin, kus praegu asub meie lasteaed ja palju suuri maju ümberringi, oli hoopis mets ja soo. Inimesed hakkasid ka siia maju ehitama, mets võeti maha ja loomad, kes selles metsas elasid, läksid kaugemale uut eluaset otsima. Selles metsas elas sookoll, kes muutus väga pahuraks nähes, et tal pole enam mitte kusagil olla. Ta oli tige, sest kõik tema sõbrad olid ehitusmüra eest ära läinud kaugematesse metsadesse ja ta tundis end väga üksikuna. Vahel harva kohtas ta mõnda jänest, rebast või kitsekest, kellega koos olla ja mängida. Maju ehitati aina juurde ja juurde. Nendes majades elavad inimesed vajasid ka oma lastele kohta, kus lapsed saaksid mängida ja õppida. Siis hakati ka lasteaeda ehitama. Sookoll oli väga uudishimulik ja käis ikka aeg- ajalt pimedas uurimas, mis maja nüüd siis veel ehitatakse.
Talvel, 23. jaanuaril (1985. aastal) avati lasteaed, aga sellel polnud nime, oli vaid number ja see oli Tartu 40. lasteaed! Igal rühmal oli ka oma number. Kui lasteaed valmis sai, hakkas siin käima suur hulk vahvaid lapsi. Lasteaiale otsustati leida ilus nimi ja seda aitasid mõelda kõik need lapsed, kes lasteaias käisid, ka emad-isad aitasid mõelda. Kõigi ettepanekute seast valiti välja nimi Hellik. Sookoll käis salaja vaatamas, mida need lapsed selles lasteaias teevad. Nähes kui tore lastel on, tuli ka temal soov koos nendega huvitavalt ja lõbusalt päevi veeta. Õues oli ju külm talv, metsas polnud sookollil kellegagi koos lustida. Sookoll piilus akendest sooja ja valget maja ning tasapisi muutus ta sõbralikuks, lahkeks, rõõmsameelseks ning mänguhimuliseks. Ühel päeval otsustas ta majja sisse astuda ning end tutvustada. Sookolli tuleku üle oli kõigil lastel hea meel ning kui sookoll ütles, et tal pole päris nime, et ta ongi lihtsalt sookoll, siis pakkusid lapsed, et tema nimi võikski olla Hellik – ja nii jäigi! Nimi meeldis sookollile väga. Sookollil oli üks soov: igal rühmal võiks oma nimi olla, mitte ainult number. Numbreid on väga vaja, aga rühmadel võiks ikka vahvad nimed olla. Kõikide laste nimesid ei jõua sookoll pähe õppida, aga rühmade nimed jõuaks ta meelde jätta. Nii mõtlesidki õpetajad koos lastega 13-le rühmale nimed. Sellised, mis meenutaks sookollile tema sõpru metsaelu ajast, nagu Lepatriinud, Metsapere, Kirju-Mirju, Haldjad, Vikerkaar, Hiired, Karumõmmid, Jänkud, Linnupojad, Lilled, Oravad, Liblikad ja Päikene. Hellik oli väga rahul ja rõõmus.
Sellest ajast alates ongi meie suur armas Hellik alati meiega koos tantsimas, laulmas ning sportimas. Talle väga meeldivad meie tegemised, ta õpib, kasvab ja areneb koos meiega aastast aastasse. Vahel õhtuhämaruses või varahommikul on aga nähtud lasteaias hoovis jänest ja rebast, eks nad käivad vaatamas kuidas Hellikul läheb ja tahavad ehk vahel kokku saada.
Jutu Hellikust kirjutas kokku õpetaja Maire Möllits (jaanuar 2020)
JÄRG
Aastad mööduvad kiiresti ning tibatillukesed lasteaiateed alustanud lapsed kasvavad suureks ja lähevad kooli, nende asemele tulevad uued pisikesed uudishimutsejad. Ja nii kordub see aastast aastasse. Nii nagu kasvavad lapsed, kasvab ka linn ja uutele elanikele on vaja kodusid. Põld ja mets, kus varem sai jalutada, nautida linnulaulu ja metsavaikust on nüüd hoopis täidetud uhiuute majadega ning neis elavad Helliku väikesed sõbrad oma peredega. Pikka mööda muutus aga lasteaiamaja luitunuks, maja seintesse tulid praod, Helliku kodu hakkas lagunema. Selleks, et lastel ja Hellikul oleks olemas soe tuba, hakkas linn neile uut maja ehitama. Kooli saadetud laste asemele sel ehitusaastal uusi lapsi ei võetud ning nii ütles Hellik head aega Lillede, Liblikate ja Oravate rühmade nimedele. Helliku lasteaeda jäi 10 rühma: Haldjad, Jänkud, Metsapere, Karumõmmid, Lepatriinud, Päikene, Linnupojad, Vikerkaar, Hiired ja Kirju-Mirju. Uue maja valmimise ajaks kolisid lapsed teistesse kohtadesse ning Aardla tänaval tegutsesid hoopis suured ja väikesed kopad, kraanad ja betooniautod, müüriladujad, krohvijad, torumehed, elektrikud ja mööblimeistrid. Ühe aastaga lammutati vana maja ja tublid töömehed ehitasid Hellikule valmis vahva uue kodu. Ehitajad tegid pikki tööpäevi ja töötasid mõnikord isegi puhkepäevadel!
Suve lõpus kolis kogu Helliku pere uhiuude majja, kõik oli põnev ja teistmoodi – rühmaruumid, saal, muusikatuba, laiad koridorid ja palju muud. Õues oli ka uutmoodi, kõik lapsed saavad üheskoos mängida liivakastis ja palliplatsil, ronida, kiikuda, joosta, liugu lasta ja loodust uurida. Ja kõige tähtsam – nüüd on terrassil liutoru, mida mööda saab teiselt korruselt alla sõita! Täpselt nii nagu lapsed uuest majast unistades soovisid.
Uue maja avamispidu toimus 30. augustil 2024. Kohal olid linnapea, ehitajaid ja külalised teistest lasteaedadest. Küll Hellik alles rõõmustas, et ta kõigi oma väikeste ja suurte sõpradega uuesti ühes kohas koos olla saab. Nüüd saab jälle ühiselt mängida, õppida, laulda, võimelda. Uues majas saab eraldi raamatunurgas raamatuid uurida, loovustoas robotitega tegutseda ning lihtsalt seintel ronida. Kogu Helliku pere on rõõmus ja uhke oma uue kodu üle! Meil on palju häid mõtteid ja toredaid plaane, mida koos teha!
Järje panid kirja õpetaja Maire ja õppejuht Ela (jaanuar 2025)
