Helliku lugu
Päris palju aastaid tagasi polnud Tartu linn veel nii suur nagu praegu. Siin, kus praegu asub meie lasteaed ja palju suuri maju ümberringi, oli hoopis mets ja soo. Inimesed hakkasid ka siia maju ehitama, mets võeti maha ja loomad, kes selles metsas elasid, läksid kaugemale uut eluaset otsima. Selles metsas elas sookoll, kes muutus väga pahuraks nähes, et tal pole enam mitte kusagil olla. Ta oli tige, sest kõik tema sõbrad olid ehitusmüra eest ära läinud kaugematesse metsadesse ja ta tundis end väga üksikuna. Vahel harva kohtas ta mõnda jänest, rebast või kitsekest, kellega koos olla ja mängida. Maju ehitati aina juurde ja juurde. Nendes majades elavad inimesed vajasid ka oma lastele kohta, kus lapsed saaksid mängida ja õppida. Siis hakati ka lasteaeda ehitama. Sookoll oli väga uudishimulik ja käis ikka aeg- ajalt pimedas uurimas, mis maja nüüd siis veel ehitatakse.
Talvel, 23. jaanuaril (1985. aastal) avati lasteaed, aga sellel polnud nime, oli vaid number ja see oli Tartu 40. lasteaed! Igal rühmal oli ka oma number. Kui lasteaed valmis sai, hakkas siin käima suur hulk vahvaid lapsi. Lasteaiale otsustati leida ilus nimi ja seda aitasid mõelda kõik need lapsed, kes lasteaias käisid, ka emad-isad aitasid mõelda. Kõigi ettepanekute seast valiti välja nimi Hellik. Sookoll käis salaja vaatamas, mida need lapsed selles lasteaias teevad. Nähes kui tore lastel on, tuli ka temal soov koos nendega huvitavalt ja lõbusalt päevi veeta. Õues oli ju külm talv, metsas polnud sookollil kellegagi koos lustida. Sookoll piilus akendest sooja ja valget maja ning tasapisi muutus ta sõbralikuks, lahkeks, rõõmsameelseks ning mänguhimuliseks. Ühel päeval otsustas ta majja sisse astuda ning end tutvustada. Sookolli tuleku üle oli kõigil lastel hea meel ning kui sookoll ütles, et tal pole päris nime, et ta ongi lihtsalt sookoll, siis pakkusid lapsed, et tema nimi võikski olla Hellik – ja nii jäigi! Nimi meeldis sookollile väga. Sookollil oli üks soov: igal rühmal võiks oma nimi olla, mitte ainult number. Numbreid on väga vaja, aga rühmadel võiks ikka vahvad nimed olla. Kõikide laste nimesid ei jõua sookoll pähe õppida, aga rühmade nimed jõuaks ta meelde jätta. Nii mõtlesidki õpetajad koos lastega 13-le rühmale nimed. Sellised, mis meenutaks sookollile tema sõpru metsaelu ajast, nagu Lepatriinud, Metsapere, Kirju-Mirju, Haldjad, Vikerkaar, Hiired, Karumõmmid, Jänkud, Linnupojad, Lilled, Oravad, Liblikad ja Päikene. Hellik oli väga rahul ja rõõmus.
Sellest ajast alates ongi meie suur armas Hellik alati meiega koos tantsimas, laulmas ning sportimas. Talle väga meeldivad meie tegemised, ta õpib, kasvab ja areneb koos meiega aastast aastasse. Vahel õhtuhämaruses või varahommikul on aga nähtud lasteaias hoovis jänest ja rebast, eks nad käivad vaatamas kuidas Hellikul läheb ja tahavad ehk vahel kokku saada.
Jutu Hellikust kirjutas kokku õpetaja Maire Möllits (jaanuar 2020)
